TEENUSED

Esmakordsel visiidil meie kliinikusse teostab arst esialgse ülevaate Sinu hammaskonna situatsioonist ning annab ülevaate võimalikust raviplaanist, mis on lisaks arstile mõistetav ka patsiendile. Usume tugevalt sellesse, et hea kommunikatsioon mõlema osapoole vahel esimesest visiidist on eduka ravi aluseks.

Võimalik on leida lahendus ühele konkreetsele hambamurele või näiteks jätkata kunagi pooleli jäänud ravi. Kui vajaliku ravi maht on suurem ja patsiendi sooviks on ravi läbi viia süsteemselt, siis paneb meie hambaarst teiega koos paika personaalse raviplaani ja lepitakse kokku, millise ajagraafikuga seda teostatakse.

Arsti jaoks tähendab raviplaan kindlat vajalike ülesannete järjekorda saavutamaks soovitud tulemust. Patsiendi jaoks on see hea viis mõista kõiki aspekte ning omada ülevaadet oma ravist.

Oleme ühe spetsialiteedina välja arendanud rikkalikule kogemustepagasile ja headele diagnostikavõimalustele toetuva teenuse eksisteerivate ja potensiaalselt ohtlike situatsioonide määratlemiseks. Kui inimene on teadlik sellest mis tulevikus tema suus võib toimuda saab ta ka paremini planeerida oma hambaraviaktiviteeti.

Sageli märkab spetsialist probleeme millised algusjärgus meid ei häiri kuid süvenedes võivad muutuda vägagi tülikaks ning milliste kõrvaldamine võib osutuda keeruliseks.
Sellest tuleneb vajadus külastada hambaarsti ka profülaktilise suunitlusega, et avastada potensiaalseid probleeme.

Head diagnostikavõimalused, spetsiaalsed demoprogrammid ja hulk näidismaterjali võimaldavad inimesele lihtsalt ja ülevaatlikult selgitada tema hammaskonna seisukorda.

Proteesimine on hamba või selle osa asendamine konstruktsiooniga, mille valmistamises osaleb ka laboratoorium. Nii võib proteesimise alla kuuluda eri tüüpi suust eemaldatavate proteeside, suust mitte-eemaldatavate proteeside (sildade ja kroonide) ning ka näiteks laboris valmistatud täidiste tegemine.
Proteesid võib laias laastus jagada suust eemaldatavateks (katteproteesid) ja mitteemaldatavateks (kroonid,sildproteesid,laminaadid jne.) Konkreetse konstruktsiooni valimine võib vahel olla üsna komplitseeritud kuid patsiendi ja arsti koostöös leiame Teie jaoks optimaalseima lahenduse.

KROONIMINE

Kroonimine on hamba katmine püsiva materjaliga, mis taastab hamba kuju ja välimuse. Kui hambast on vähe järel või kui ta koosneb suuremalt osalt täidisest (plommist), tuleks ta kroonida. Ulatuslikud täidised, eriti purihammastel, ei ole mõeldud suurte mälumiskoormuste talumiseks ning seetõttu kuluvad suhteliselt kiiresti. Pärast juureravi on soovitatav hammas kroonida. Hammas, mille juurekanalid on ravitud, võib kergesti murduda.
Hambakroon toestab säilunud hambakudesid ja vähendab murdumise ohtu. Kui järel on ainult juur, siis on sedagi teatud tingimustel võimalik edukalt kroonida. Eeltingimuseks on tihvtpanuse (piilari) valmistamine hambajuure sisse. Kvaliteetselt valmistatud kroon võib suus püsida isegi aastakümneid.

Kroonid ja sillad

Kroonide ja sildade valmistamisel kasutame nii metallokeraamilisi kui ka täiskeraamilisi lahendusi.
Metallokeraamilised proteesid koosnevad metallkarkassist (CrCo,Ti,Au) ja seda katvast keraamilisest (portselan) kihist.

Nende plussiks on:
• Hea funktsionaalsus ja vastupidavus
• Hea esteetiline välimus
• Mõõdukas hind

Täiskeraamika tsirkooniumkroonide eelised on:

• väga hea esteetiline tulemus ( ei tekki tumedat viirgu igemejoonel )
• bioloogiliselt sobivaim materjal ( allergiavaba)
• tugev ja vastupidav- – tsirkooniumoksiid on üks väheseid keraamilisi materjale, mis suu tagumise osa tugevale mälumisjõule hästi vastu peab.
• Ei moodustu pragusid , tsirkooniumi mikrostruktuur ei muutu
• Ülimalt täpne sobivus – erakordne täpsus on saavutatud tänu ülitäpsele skännerile (

Hammaste katmist kroonidega on vajalik kui,
• Hambas on täidiseid üle 1/3 hambast
• Hamba krooniosa on vähe säilinud ja seda on vaja taastada suures ulatuses
• Hambale on teostatud juureravi
• Vajalik on tõsta hambumuskõrgust
• Vajalik on muuta hamba värvi või asendit
SILD
Sild on puuduvat hammast asendav suust mitte-eemaldatav konstruktsioon, mis toetub naaberhammastele. Silla valmistamine on näidustatud, kui defekti piiravad naaberhambad on tugevalt kahjustatud ning vajavad kroonimist. Kui naaberhambad on terved või vähe kahjustatud, siis puuduvat hammast (või hambaid) on parem asendada implantaadiga (või implantaatidega).

Laminaadid
Laminaat on hambatehnilises laboris valmistatud õhuke keraamiline plaat mis liimitakse (esi)hamba välimisele pinnale saades nii soovitud hambavärv ja kuju.

Laminaadid on näidustatud kui
• Vajalik on hammaste värvi muutmine, kuid valgendamine ei ole andnud soovitud tulemust
• Hammaste asendit/kuju on vaja vähesel määral korrigeerida

PLAATPROTEES (suust eemaldatav protees)

See on plastmassist valmistatav protees, millel kasutatakse ainsate metallist elementidena vajaduse korral klambreid. Valmistatakse, kui kõik hambad või enamus nendest on kaotatud. Samuti võib teda kasutada ajutise proteesina asendamaks mõnda puuduvat hammast.
Kuigi see on odavamat tüüpi protees, ei soovitata teda pikemaajaliseks kasutamiseks kuna seda tüüpi protees mõjub halvasti hammastele ja igemetele.

BÜÜGELPROTEES (metallsõrestikul suust eemaldatav protees).

Büügelproteesil on metallkarkass, mis annab talle tugevuse ja võimaldab väiksemad mõõtmed, mis omakorda suurendab proteesi kasutamismugavust.
Büügelprotees asendab puuduvaid hambaid ja valmistatakse siis, kui sildade valmistamine või implantaatide paigaldamine ei ole näidustatud.

KOMBINEERITUD PROTEESID

See on eri liiki proteeside kombineerimine. Näiteks osad hambad taastatakse kroonide või sildadega, osad aga asendatakse eemaldatava proteesigai. Kasutamismugavus on enamasti väga hea.
Valmistatakse siis, kui kõiki hambaid ei ole võimalik asendada suust mitte-eemaldatavate proteesidega.

IMPLANTAADID JA PROTEESID IMPLANTAATIDEL

Puuduvat hammast on võimalik taastada implantaadiga, mis istutatakse luu sisse ja millele omakorda kinnitatakse laboris valmistatud krooniosa. Lõpptulemus on loomulike hammastega sarnane. Analoogselt on võimalik valmistada implantatidele toetuvaid sildu. Implantaatidega võib toetada ja kinnitada ka suust eemaldatavaid proteese. Vahel on nad ainsaks väljapääsuks, kui eemaldatav protees ei püsi suus.

Ravi mikroskoobiga

Mikroskoop on tänapäeva hambaravis muutunud asendamatuks abimeheks endodontilises ehk juureravis keerukamate ravijuhtude lahendamiseks, kus ravimenetluste pidev visuaalne kontroll on eriti oluline. Samuti kasutatakse mikroskoopi üha enam ka hambakaariese ravis, proteetikas, suukirurgias ja igemehaiguste ravis, andes neile parema prognoositavuse ning püsivamad tulemused. Kuna juureraviga seotud protseduurid teostatakse hamba sees pimedas ruumis, võimaldab mikroskoop näha ka luubi all mitte nähtavaid detaile.

Olulised eelised annab mikroskoop raskemate ülesannete lahendamisel, nagu:

* juurekanalite ümberravi
* juureraviga seotud tüsistuste korrigeerimisel
* leidmata lisakanalid

Juureravi tüsistuste hulka, mida on mikroskoobi ravis kergem vältida, kuuluvad:

* juurekanalis murdunud instrumendid
* juureseina perforatsioonid

Kasutame Sanares kõrgkvaliteetset Carl Zeiss mikroskoopi, mis tänu operatsioonivälja suurendusele ning võimsale Xenon valgustusele, võimaldab viia läbi raviprotseduure palju täpsemalt kui seda on võimalik teha palja silmaga. Mikroskoobiga on üldjuhul võimalik saavutada suurendust vahemikus 4x kuni 24x, mis kindlustab selle, et ka väiksemad detailid on arstile hästi nähtavad. Korraliku nähtavusega saab vähendada visiitide arvu ja tagada kvaliteetsema töö, mis kokkuvõttes vähendab ravikulutusi ja tõstab hamba eluiga.

Hambakaariese ravi ehk karioloogiline ravi

Hambakaariese teke

Hambakaaries on nakkushaigus, mille alla kannatab ca 80% elanikkonnast ning seda tekitavad inimese suus elavate mikroobide kooslused ehk seal elutsev mikrofloora. Oma igapäevase toitumisega anname nendele mikroobidele eluks vajalikke toitaineid, mille lagundamisel toodavad nad happeid, mis kahjustavad hammast. Eriti hästi suudavad suuõõne mikroobid toituda suhkrust, seega ongi magusad toiduained kõige ohtlikumad kaariese tekke seisukohalt.

Hambaaugu tekkimiseks on vaja nelja samaaegselt olemas olevat tegurit:

1. Hammast, millele pisikud saavad kinnituda,
2. Kaariest tekitavaid mikroobe, ilma milleta hambaauke ei teki,
3. Süsivesikuid ehk toitu, millest mikroobide tegevuse tagajärjel tekivad happed,
4. Aega, et mikroobide tekitatud happed saaksid hambavaapa mõjutada. See tähendab, et mida tihedamini inimene sööb ja mida vähem ta hambaid toidujääkidest puhastab, seda kiiremini augud tekivad.

Hambakaariese ennetamine

▪ Kaariese ennetamisega tuleb alustada raseduse perioodil: käia hambaarsti juures  ja ravida karioossed hambad.

▪ Hoiduda tuleks imiku nakatamisest kaariest tekitavate mikroobidega st. mitte panna lutti või lusikat enne oma suhu.

▪ Alustada lapse hammaste pesemisega kohe peale piimahamba suhulõikumist.

▪ Kasutada lastele ettenähtud  fluorisisaldusega hambapastat.

▪ Lõikunud jäävhambad katta fluoori sisaldava laki-geeli või silandiga.

▪ Reguleerida söögiajad,  süüa küllaldaselt juurvilja, vältida „näksimist“ ja vältida liigselt maiustusi.

▪ Külastada hambaarsti kaks korda aastas.

Hambakaariese ravi

Mikroobide poolt põhjustatud lagundamise käigus hambakude mureneb, kaotab kinnituse ja  langeb välja. Selle järel tekib hambasse karioosne defekt ehk rahvakeeli hambauk. Kahjustus progresseerub kui õigeaegselt ei eemaldata kaarieset kahjustunud kude ja hammast ei plombeerita. Karioosne protsess algab esmalt emaili välispinnal valge või pruuni pigmenteerunud laiguna. Selles nn. laigustaadiumis on võimalik veel kaariese edasist  kulgu  pidurdada  e. protsess  stabiliseerida!  Laigustaadiumi kaariese ravi ei vaja preparatsiooni e. puurimist. Laigu raviks  kasutatakse fluori  sisaldavaid lakke ja geele, mida peitsitakse hamba kahjustunud  pinnale. Selliseid protseduure tuleb teha korduvalt, eriti lastele kui neil on  äsja suhu lõikunud jäävhambad. Oluline on  õigeaegne algava kaariese avastamine. Selleks on vajalik  lastel vähemalt kaks korda aasta ja täiskasvanutel üks kord aastas lasta kontrollida hambaid. ja teha vajalikke protseduure.

Kaariese ravi esimeseks etapiks on kahjustunud infitseerunud hambakoe täielik eemaldamine, millele järgneb tekkinud tühimiku ehk kaviteedi täitmine. Ravimata karioossed kahjustused võivad areneda edasi tõsisemateks probleemideks nagu hambapulbi põletikuks, mis võib edasisel kahjustuse arenemisel viia hamba kaotamiseni.

Hambanärvipõletik

Hambanärvipõletik tekib enamasti siis, kui hambakaaries on ravimata jäänud. Väikesest hambaaugust saab sügav auk, mille kaudu jõuavad põletikku põhjustavad mikroobid hambanärvini. Selline põletik võib kulgeda ägedalt (tugeva valuga) või krooniliselt (hammas eriti tunda ei annagi).

Hamba juuretipupõletik

Kui hambanärvipõletiku ajal sümptomeid ei ilmne ja hammas jääb ravimata, siis hambanärv kärbub ning mikroobid jõuavad läbi hambajuure tipuava hammast ümbritsevasse luukoesse. Tekib hamba juuretippu ümbritsevate kudede põletik. Ka selline põletik võib kulgeda ägedalt valuga või krooniliselt.
Kui hammas valutab tugevalt ning on lisaks ka hell kokkuhammustamisel või peale vajutamisel, võib olla põhjuseks äge hamba juuretipupõletik. Algul on valu pidev, tuikav ning on arusaadav, milline hammas valu põhjustab. Põletiku süvenedes läheb valu tugevamaks ja võib kiirguda ka naaberhammaste piirkonda. Ige hamba juuretipu piirkonnas on punetav ja turses. Igemele võib tekkida ka mädakolle (abstsess). Kaasneda võivad halb enesetunne ja palavik.
Krooniline hamba juuretipupõletik võib kulgeda ilma tuntavate vaevusteta. Valu selline põletik enamasti ei põhjusta. Mõningatel juhtudel võib aeg-ajalt tekkida igemele hamba juuretipu piirkonda uuris (fistel), millest eritub vähesel määral mäda. Sellise põletiku olemasolust saadakse teada röntgenpildilt nähtavate muutuste järgi ning see vajab ravi sõltumata sellest, kas hammas valutab või mitte. Eriti ohtlik on sellise pideva põletikukolde olemasolu organismis nendele inimestele, kes põevad südame-veresoonkonna haigusi või kellel on kunstliigeseid. Seetõttu tuleb käia regulaarselt hambaarsti juures hambaid kontrollimas ja hambaravi teostamas.
Mõnikord võib valu põhjuseks olla aga hoopis igemepõletik. Igemepõletiku teke on otseses seoses suuhügieeniga. Hambakatus olevad mikroobid ärritavad igemeid ning põhjustavad põletikku, punetust, veritsust, kihelust ja valu.

Juureravi ehk endodontia

Millal ja miks tekib endodontilise ravi vajadus?

Vajadus juureravi ravi järele tekib kõige sagedamini sügava karioosse kahjustuse tagajärjel. Karioosne kahjustus hakkab moodustuma hamba pinnal ja ravimata jätmisel läbib esmalt hamba emaili ja dentiini, mille järel jõuab see närvide- ja veresoonterikkasse pulbiruumi.

Hamba pulbiruum on normaalselt steriilne, mis tähendab seda, et baktereid seal ei ole. Kui aga karioosse kahjustuse kaudu tekib ühendus pulbiruumi ja mikroobirikka suuõõne vahel, siis tekib hambapulbi (veresoonte ja närvikoe) infitseerumine ja lokaalne põletik ehk pulpiit.

Liiga kaugele arenenud ehk pöördumatu pulpiidi korral ei ole enam võimalik taastada hambapulbi seisundit ning on näidustatud endodontiline ravi. Samuti võib endodontiline ravi osutuda vajalikuks proteetilistel protseduuridel, traumaatilise hambumuse tõttu, igemetaskust lähtuvate infektsioonide tõttu.

Kuidas hamba juuri ravitakse?

Juurekanaleid puhastatakse spetsiaalsete kanalinõeltega mis on aeganõudev ja keeruline protseduur. Sageli vajavad hambas ravi mitu kanalit (ühest neljani) ja juurdepääs tagumiste hammasteni on keeruline. Ravi võib komplitseeritumaks muuta kõverate kanalid.

Milline on oodatav lõpptulemus?

Juureravi eesmärgiks on infitseerunud juurekanalite puhastamine, põletikukolde ravimine lõualuus ja seejärel juurekanalite võimalikult tihe sulgemine. Kroonilise põletiku ravi on pikaajaline sest luu taastumine juuretipu piirkonnas on aeganõudev protsess. Hammas, mille juurekanaleid ravitakse, võib muutuda hellaks või hakata valutama kuna tegemist on põletikuga milline ravi algfaasis võib ägeneda. Kuid need sümptomid peaksid ajaga siiski mööduma. Juureravi õnnestumist hinnatakse alles aasta aega pärast ravi lõppu.

Implantaat on lõualuusse asetatav titaanist kruvi, mis on olemuslikult tehishambajuur ja mis võimaldab koesõbralikku ja usaldusväärset puuduva hamba asendamist. Implantaat asetatakse hamba eemaldamise järgselt kas koheselt või juhul kui luu olukord seda ei võimalda siis hiljem. Kui vahe hamba eemaldamise ja implantatsiooni vahel on väga pikk, võib olla vajalik ka luu kasvatamine vastavas kohas.

Luustumise järgselt valmistatakse metallokeraamiline või keraamiline kroon, mis kinnitub implantaadile. Implantaadi paigaldamine on valutu protseduur, mis tehakse kohaliku tuimestusega

Implantatsioon on turvaline protseduur ning titaan on koesõbralikum tänapäeval teadaolevatest materjalidest, mida kasutatakse instrumentide ja proteeside valmistamisel ka teistes meditsiinivaldkondades. Hambaimplantaadid on kõige kaasaegsem, esteetilisem ja turvalisem viis asendada puuduvaid hambaid.

Sõltuvalt sellest kas tegu on üla- või alalõuaga, peab implantaat luustuma 3-6 kuud enne kui sellele saab asetada tugiposti (abutment) ja tehiskrooni. Teatud tingimustel saab tänapäevaseid implantaate ka koheselt koormata, s.t. asetada neile vahetult ajutine kroon või protees.

Implantaadi peamiseks eeliseks teiste proteesiliikide ees on asjaolu, et kõrvalhambaid on võimalik säästa. Ühe puuduva hamba asendamiseks sildproteesiga tuleb lihvida kaht kõrvalhammast, implantaadi korral asendatakse vaid puuduv hammas. Samuti on implantaadi abil võimalik fikseerida suust eemaldatvaid proteese tagades tugeva kinnituse ja vältides klambrite kasutamist.

Paigaldame oma kliinikus Straumann ja MegaGen Anyridge implantaate.

Vaata lähemalt implantatsiooni protsessist sellest videost.

Hambakivi eemaldamine

Hambakivi olemasolu tuleb mõnedele patsientidele üllatusena kuna reeglina inimene oma alumiste esihammaste keelepoolset külge ei näe. Spetsiaalse suusisese kaameraga edastatav pilt annab ülevaate olukorrast nii enne kui pärast kivieemaldust.

Miks hambakivi tekib?

Hambakatt koguneb hammaste pindadele, kust seda pole olnud võimalik või pole osatud hambaharjaga eemaldada. Hambakatt hakkab igemetasku vedelikuga koostoimes kivistuma – mineraliseeruma. Moodustunud hambakivi kasvab järjest sügavamale hambajuure tipu suunas, põhjustades igemepõletiku ja luukoe hävimise. Hävinud luu kohale jäävad tühimikud e. igemetaskud, kus on  bakteritel soodne paljuneda. Sellele järgnevad igemete veritsus, turse, punetus ja tihti ka ebameeldiv lõhn.

Kuidas hambakivi eemaldadatakse

Hambakivi eemaldamiseks teostatakse esmalt soodapesu mis puhastab hammastelt katu ning muudab hambakivi pehmemaks, et seda oleks hiljem kergem eemaldada. Pärast soodapesu eemaldatakse hammastelt ultraheli sagedusel võnkuva instrumendi ehk scaler’iga hambakivi. Kuna see toiming on suhteliselt ebamugav siis teostatakse seda sageli tuimastuse all. Keerulisematesse kohtadesse ladestunud hambakivi eemaldatakse hiljem veel ka mehhaaniliselt.

Lõpetuseks poleeritakse hambad spetsiaalse geeliga, et hambapind uuesti siledaks saada, vältimaks uue hambakatu kinnitumist hamba karedale pinnale.  Igemete mõningane veritsemine pärast hammaste sügavpuhastust on täiesti normaalne ning veritsus jääb paari-kolme päevaga järele.

Pärast hambakivi eemaldamist on soovitav vältida samal päeval värviliste toitude ja jookide, nagu punapeet või vein ja kohv, tarbimist. Loomulikult võiks võimalikult kaua vältida ka suitsetamist (vähemalt kaks tundi pärast puhastust). Lisaks võiks samal õhtul võtta kasutusele uue hambaharja, et vana harja küljes olevad bakterid ei satuks kohe suhu tagasi. Protseduurile lisab efektiivsust ka puhastuse järgselt läbiviidav suuveekuur.

Tarkusehambad – eemaldada või mitte?

Üldinfo

Tarkusehambad ehk kolmandad molaarid on viimased suhu ilmuvad hambad. Tarkusehammasteks kutsutakse neid seetõttu, et nad lõikuvad inimese hilises teismeliseeas või varastes 20-ndates, millest alates võib inimest hakata juba targaks pidama. Tarkusehammaste normaalne asend on ülemise ja alumise teise molaari taga. Sageli pole kaasaegse inimese lõualuud piisavalt suured, et nelja tarkusehammast ära mahutada. Seetõttu põhjustavadki tarkusehambad enam probleeme kui ülejäänud hambad. Rohkem kui ühtegi teist hammast ohustab tarkusehammast ruumipuudus. 84% 20 aastastest inimestest on alumised tarkusehambad peetunud ehk retineerunud. See tähendab, et tarkusehammas on kaetud kas osaliselt või täielikult luu ja limaskestaga ning hambad ei saavuta normaalset positsiooni ega funktsiooni. Enim probleeme tekitavad alalõua tarkusehambad, mis on osaliselt lõikunud, kuid samalaadseid vaevusi võivad tekitada ka ülalõuas asuvad tarkusehambad.

Peetunud tarkusehammas

Kui tarkusehammas ei saa korralikult lõikuda või kasvab ebanormaalselt nimetatakse seda peetunud (impacted) tarkusehambaks. Hammas võib olla kas osaliselt peetunud (kasvab kõveralt ja lõikub ainult osaliselt läbi igeme) või täielikult peetunud (hammas ei suuda end üldse igemest välja suruda ja jääb igemesse varjule). Osaliselt peetunud hambaga kaasnevad valu, infektsioonid ja kõrvalolevatesse hammastesse kiilumine või nende kahjustamine. Täielikult peetunud hambaga võivad kaasneda veelgi tõsisemad probleemid, kui peetunud hammast ümbritsev vahe täitub vedelikuga ja paisub tsüstiks. Selline paisumine võib õõnestada lõualuud, mille tagajärjel kahjustatakse kõrvalasuvaid hambaid, lõualuud või närve. Kui tsüsti ei ravita, võib tsüsti seintest välja areneda kasvaja, mille eemaldamiseks on vaja keerukamat kirurgilist protseduuri.

Mesioangulaarne peetus

Paljud tarkusehammastega seotud probleemid võivad tekkida väheste või üldse ilma süptomiteta, mistõttu kahjustus tekib ilma teie teadmata. On oluline teada, et tarkusehammaste arenedes muutuvad nende juured pikemaks ning luukude tihedamaks. Seega – mida vanem inimene, seda raskem on tarkusehambaid eemaldada ning võib kaasneda rohkem komplikatsioone. Seetõttu tasuks mõelda tarkusehammaste eemaldamisele enne, kui need hakkavad probleeme põhjustama.

Kuidas tarkusehambaid eemaldatakse?

Tarkusehammaste eemaldamisel kasutatakse spetsiaalseid kirurgilisi tehnikaid, sõltuvalt konkreetsest juhust. Tarkusehammaste eemaldamist õppinud hambaarsti nimetatakse suu- või näo-lõualuu kirurgiks. Kui tarkusehambad on täielikult lõikunud, saab hambaarst regulaarse visiidi käigus kindlaks teha, kas patsient puhastab oma hambaid korralikult ja kas on tekkimas mingeid probleeme (nt hambakivi). Väiksemaid kõrvalekaldeid võib olla võimalik ravida, kuid enamasti on vaja ebanormaalselt lõikunud tarkusehambad siiski eemaldada. Tarkusehambaid eemaldatakse tavaliselt hambaravikabinetis või teatud juhtudel ka haigla tingimustes. Peetunud hamba korral tehakse igemesse lõige ning igemeserv pööratakse tagasi nii, et hammas on nähtaval. Kui hammast katab luu, siis võib osutuda vajalikuks see enne tarkusehamba eemaldamist kõrvaldada. Hammas võidakse eemaldada korraga ühes tükis, või lõigatakse ta eelnevalt osadeks, mis siis ühekaupa eemaldatakse. Tavaliselt kestab kirurgiline protseduur kuni 1 tund, kuigi see aeg võib varieeruda olenevalt käsilolevast juhtumist. Enamasti saab tavalist elutegevust jätkata mõne päeva möödumisel, olenevalt eemaldatud hammaste arvust ning mõjutatusest.

Enne kirurgilist operatsiooni

Enne kui kirurg teeb tarkusehammaste eemaldamise vajalikkuse kindlaks, teeb ta suu läbivaatuse ning räägib teiega tagajärgedest. Läbivaatus sisaldab ka röntgenpildi (vt fotot) tegemist, mis annab visuaalsele läbivaatusele lisaks olulist infot. Kirurg räägib teile läbivaatuse tulemustest ning soovitab võimalikku raviplaani. Teie kohta nõutakse põhjalikku tervisealast infot, pöörates erilist tähelepanu allergiatele, ravimitele ja terviseprobleemidele, mis võivad operatsiooni ja/või anesteesiat mõjutada. Kirurg otsib suust märke paistetuse või infektsiooni olemasolust, mõõdab vererõhku ja teisi eluliselt tähtsaid näitajaid, et määrata kindlaks vajalikku anesteesia tüüpi. Oluline on anda talle põhjalikku infot, eriti võetavate ravimite kohta, et kirurgil oleks teie tervislikust seisundist põhjalik ülevaade.

Operatsiooniks valmistumine

• Riietus. Kandke vaba, mugavat riietust, mille varrukaid annab mugavalt üles käärida. Kui teile tehakse veenisisest (intravenous) anesteesiat, võivad kitsad varrukad muuta selle komplitseerituks.

• Transport. Paluge kedagi endale appi, kes oleks teile toeks operatsiooni ajal ning aitaks teid pärast koju. Te võita tunda end pärast anesteesiat veidi unisena, mistõttu autojuhtimine on ohtlik.

• Dieet. Veenisisese anesteesia korral ärge jooge ega sööge vähemalt 6 tundi enne operatsiooni.
• Ravimid. Järgige kõiki kirurgi poolt tehtud ettekirjutusi ravimite võtmise kohta. Näiteks võidakse teile operatsioonieelselt kirjutada antibiootikume, et vähendada võimalikust infektsioonist tekkida võivaid komplikatsioone.

Operatsiooni käik

Anesteesia. Kaasaegne anesteesia võimaldab läbi viia väga keerukaid operatsioone, ilma et patsient tunneks vähimatki valu või ebamugavust. Operatsiooni käigus võib vaja minna üht või mitut võimalust järgmistest anesteesia tüüpidest:

• lokaalne anesteesia, mis tuimestab vaid opereeritava ala; • naerugaas (lämmastikoksiid) patsiendi lõdvestamiseks • veenisisene süst rahustamiseks
• üldanesteesia, mis paneb patsiendi magama

Sobiva anesteesia liigi valib kirurg.

Kirurgiline protseduur. Tarkusehammaste eemaldamiseks kasutatav meetod sõltub mitmetest faktoritest:
• hammaste asend
• hambajuurte pikkus ja kuju
• ümbritseva luukoe paksus

Kui hambad on täielikult lõikunud, saab nad ükshaaval eemaldada vastavate instrumentide abil. Kui hammast katab ige, tehakse lõige ja keeratakse igemeserv tagasi, et hammas paljastada. Pärast hambaeemaldamist võidakse ige paari piste abil kokku õmmelda, et kudesid koos hoida ja kiirendada paranemist. Niidid võivad ise aja jooksul laguneda või eemaldab need hiljem kirurg ise.

Pärast operatsiooni

Sinu kirurg annab sulle juhised, mille järgi käituda pärast operatsiooni. Pärast operatsiooni haav veritseb mõnda aega ning ilmselt peab paar tundi hoidma suus marlit, mis aitab verel paremini hüübida. Tegelikult võib isegi tühine veritsus tunduda sulle piisavalt suurena, seetõttu ei tasu sattuda paanikasse, kui haav veritseb veel paar tundi pärast operatsiooni. Kuid kui haav veritseb liigselt ka paari tunni möödumisel, tasub koheselt kirurgiga konsulteerida.

Pärast operatsiooni asetatakse näole jääkotid, mis aitavad paistetust alandada, kuid ei pruugi seda päriselt ära võtta. Mõningane paistetus on normaalsel paranemisel tavaline nähe. Paistetus võib suureneda esimese 2-3 ööpäeva jooksul ja alles siis alaneda. Paranemise käigus võib esineda ka naha värvuse muutmist – algul hallikas-siniseks, hiljem kollakaks, mis mõne päeva möödudes kaob. Samuti võib operatsioonijärgsetel päevadel olla valu, mille vastu kirurg kindlasti sobiva ravimi välja kirjutab.

Dieet

Suu paranemise käigus ei pruugi lõuad nii laialt avaneda kui tavaliselt, kuna nad on veidi kanged ja valusad. Mõne päeva möödudes tasub hakata õrnalt harjutama suu avamist ja sulgemist, et taastada normaalne liikuvus. Söömise ajal tasub jälgida, et ei vigastataks haavade kohal olevat hüübinud vere klompi, kuna see aitab paranemisele kaasa.

Paranemise ajal: Lubatud Keelatud • pehmed söögid • vedelikud kõrre abita • õrn suu puhastamine • suitsetamine • kõrrega vedeliku imemine • suu jõuline loputamine või puhastamine, mis vigastab vereklompe • kõva/kleepuv toit • lõugade jõuline liigutamine esimesel 3-5 päeval

Esimesel kahel päeval pärast operatsiooni tasub süüa-juua kerget toitu, kuid joogikõrt ei tasu kasutada, kuna imemine takistab vere hüübimist. Ära loputa suud liiga tugevalt, kuigi kerget loputamist nõrgalt soolase veega võib kirurg sulle paranemise kiirendamiseks soovitada. Väldi tahke ja kleepuva toidu söömist, mis võib lõualuud kahjustada, eriti kui osa luust operatsiooni käigus eemaldati. Pea meeles, et suitsetamine segab vere hüübimist ja aeglustab paranemist. Esimesel päeval pese suud õrnalt ka hambaharjaga, vältides vereklompide puudutamist.

Võimalikud riskid ja komplikatsioonid

Tarkusehammaste eemaldamine on levinud protseduur, mis harva (kui üldse) põhjustab tõsiseid komplikatsioone. Kuid nagu iga kirurgilise protseduuri korral, tasub siiski arvestada võimalike komplikatsioonidega ning neist kirurgiga rääkida enne operatsiooniga nõustumist. Need potentsiaalsed komplikatsioonid on:

• Infektsioon. Alati kui kudesid vigastatakse, on võimalus ka hilisemaks infektsiooni tekkeks. Iga infektsiooni tasub võtta tõsiselt ning sellest kirurgile teatada, et see saaks välja kirjutada sobivad antibiootikumid. Infektsioonist annavad märku palavik, ebanormaalne paistetus, soolane või jätkuvalt halb maitse suus ning mäda teke.
• Vigastus. Potentsiaalselt võivad tekkida kõrvalhammaste täidiste, hammaste enda või ümbritseva luukoe kahjustused.
• Kuiv hambasomp. Seda mõistet kasutatakse kirjeldamaks olukorda, mis areneb tühjas hambasombus välja normaalse verehüübe häirimisel. Kui mingil põhjusel (nt suitsetamine või toidu närimine) ei saa hambasombus tekkida korralik verehüüve, jääb hambasomp kuivaks ja paraneb tunduvalt aeglasemalt. Kuiv hambasomp võib olla küllaltki valus, kuna luu on paljastatult õhu, toidu ja vedelike käes. Sellise valu ilmnemisel paari operatsioonijärgse päeva jooksul tuleb koheselt pöörduda kirurgi poole.
• Tuimus. Mõnikord paiknevad suu peamised närvid tarkusehammastele väga lähedal, mistõttu operatsiooni käigus neid ärritatakse. Selle tagajärjel võib tekkida paresteesia või anesteesia st antud närvi poolt quot;teenindatavas” piirkonnas tekib kas osaline või täielik tuimus. Sõltuvalt närvi funktsioonist võivad olla tuimad või veidi kipitavad kas huuled, keel, põsed, lõug, igemed või hambad. Tavaliselt on tuimus vaid ajutine, kuid harva võib kesta ka pikemat aega.
• Põskkoopa komplikatsioonid. Mõnikord asub ülemine tarkusehammas põskkoopale väga lähedal ja hamba juured võivad olla tunginud põskkoopasse. Hamba eemaldamisele võib järgneda põskkoopa kuivendus või valu (sinusiit). Tavaliselt on need komplikatsioonid ajutised, kuid nende jätkumisel tasub konsulteerida kirurgiga.
• Juure killud. Vahetevahel on juured eriti pikad või haprad, ning juurest võib murduda operatsiooni käigus väike tükike. Enamasti see eemaldatakse, kuid kui ta asub liiga lähedal mõnele närvile või eemaldamine võib ohustada kõrvalolevaid hambaid, võib kirurg otsustada jätta murdunud tükk oma kohale. See ei põhjusta enamasti pika-ajalisi probleeme ning tükikest saab jälgida röntgenikiirte abil.
• Lõualuu murdumine. Väga harvadel juhtudel võib tarkusehammaste eemaldamise käigus murduda lõualuu, eriti siis, kui luu on õhuke ning hambad on omavahel eriti keerukalt põimunud. Röntgenpildi abil tehakse probleemne koht kindlaks ja kirurg saab asuda seda ravima. Isegi kui lõualuu ei murdunud, võib ta olla osalise luueemalduse tõttu veidi nõrgem. Seetõttu ei tohiks närida jõuliselt, et mitte tekitada lõualuule paranemise ajal lisapingeid.
• Lõualiigese valu või ebanormaalne funktsioneerimine on tarkusehammaste eemaldamisel harvad tagajärjed, kuid nende ilmnemisel tuleb probleemi kindlasti ravida.

Valgendamine

Miks hambad tumenevad

Hammaste värvi tumenemist võivad põhjustada toidus ja joogis sisalduvad parkained, suitsetamine ja mõned ravimid. Elu jooksul muutuvad hambad tumedamaks hambavaaba ehk emaili kulumise tõttu, mille tulemusena allolev tumedam hambaluu ehk dentiin tuleb enam nähtavale. Peseme küll hambaid nagu soovitatud kaks korda päevas kuid sellest hoolimata kipuvad hambad tumenema ja hambavahedesse koguneb tumedamat pigmenteerunud ollust.

Samuti võivad varajases nooruses tarvitatud antibiootikum – tetratsükliin või liiga suur fluoriidi sisaldus joogivees põhjustada hammaste värvi olulist tuhmumist. Üksiku hamba tumenemist võib põhjustada ka trauma või juureravi, mille käigus on veri tunginud dentiini.
Kokkuvõtteks võib öelda, et nii hammaste tumenemise põhjused kui ka tulemused on igal patsiendil individuaalsed ning valgendamise võimaliku tulemuslikkust oskab kõige paremini hinnata hambaarst.

Miks peaks valgendama arsti juures

Professionaalse valgenduse puhul algab protsess alati hammaskonnale üldise hinnangu andmisest. Karioossed defektid (augud) tuleb enne valgendamist parandada, sest valgendamise ajal on oht,  et valgendusgeel võib sattuda hambaauku ja hiljem põhjustada hamba tundlikkust. Samuti tuleb eemaldada hambakivi ja katt, et hambapinnad oleksid puhtad ja geel saaks mõjuda kõikidele hambapindadele ühtlaselt.

Enne valgendamist peab eraldi tähelepanu pöörama hammastele, millel on täidised, kroonid või laminaadid, kuna eelpool mainitud hambad valgendamisele ei reageeri ja jäävad selliseks nagu enne. Harmoneeruva hambarea saavutamiseks tuleks pärast valgendamist vahetada vanad täidised, kroonid, laminaadid.

Eelistada tuleks kõrgkvaliteedilisi “kameeleoniefekti” omavaid täidiseid, millised osaliselt kompenseerivad hammaste edaspidiseid võimalikke värvimuutusi.

Kõiki neid toiminguid saab teostada ainult hambaarst ning seetõttu on tugevalt soovitatav vältida selle meditsiinilise protseduuri teostamist ilusalongides vms.

Kuidas näeb valgendamise protseduur välja

Pärast eelnevalt kirjeldatud raviprotseduuride teostamist puhastatakse esmalt hambad spetsiaalse pastaga. Seejärel kaetakse igemed kaitsva geeliga, et valgendusgeel ei valguks hambapinnalt igemetele. Kui limaskest on kaitstud, siis kantakse hammastele valgendusgeeli (H2O2), mida aktiveeritakse spetsiaalse valgustiga, mis suurendab geeli efekti.

Protseduur kestab kokku umbes tund aega. Sanares töös olevad kõrgkvaliteedilised lambid kasutavad valgendusprotsessi kiirendamiseks halogeen valgust ja spetsiaalset patendeeritud kiudoptiliste filtrite süsteemi, mis väldib kahjuliku UV-kiirguse, infrapuna kiirguse ning üleliigse soojuse kokkupuudet hambaga, vähendades seega oluliselt tundlikkust. Kasutame oma kliinikus Beyond tehnoloogiat.

Kliinikus teostatud valgendamise tulemuste säilitamiseks on mõistlik osta koduvalgenduse komplekt, millega saab perioodiliselt iseseisvalt teostada n-ö järelhooldust.

Valgenduse alternatiivid

Tihti piisab hammastele valgema sära andmiseks lihtsalt soodapesust (Air-Flow survepesu) ehk hammaste pärlipesu. Hammaste pärlipesu on meetod, mille käigus spetsiaalne granuleeritud ja maitsestatud sooda, vee ja õhu  juga, eemaldab hammastele kogunenud katu ja pigmendi.

Protseduur on kiire ja valutu, ka raskesti ligipääsetavad kohad, nagu näiteks tihedad hambavahed, saavad puhtaks. Pärast protseduuri on hambad puhtamad, säravamad ja ka valgemad.

Pärlpuhastus ei kahjusta hambapinda, kuid põhjalik puhastus eemaldab hammastelt kaitsekihi, mis taastub täielikult umbes kahe tunni jooksul.

Seetõttu pole kahe tunni jooksul pärast puhastust soovitav süüa, juua ega suitsetada. Puhastuse tulemus peaks säilima hammaste õigel hooldamisel ligikaudu aasta.
Tugevamat hambakivi pärlipesu ei eemalda. Seega tuleb vajadusel eelnevalt lasta hambaarstil eemaldada hambakivi selle järgselt teostada pärlipesu ja kui lõpetada veel laservalgendusega on Teile parim võimalus saada endale säravvalge naeratus.

Kui arvate, et ka Teie väärite valgemat ning kaunimat naeratust, siis võtke meiega ühendust juba täna!

Valgendamine kodus ning kliiniku valgendamise järelhooldus

Koduse valgendamise korral võetakse patsiendi hammastest jäljendid, mille alusel valmistatakse laboris kape, mis on individuaalne, pehmest plastmassist valmistatud vorm, mille sisse kantakse valgendusgeeli ning mille kandmise periood sõltub eesmärgist:

• koduse valgendamise puhul kantakse kapet 1h päevas 2 nädala jooksul

• professionaalse valgenduse järelhoolduseks (tulemuste säilitamiseks) 1h, korra kuus. Ideaalseks lahenduseks mõlema variandi puhul on Sanares müüdav Beyondi koduvalgenduse komplekt Stay White, mis koosneb kape hoidmise karbist, peegliga mugavast reisikarbist ning 6% H2O2 geelide komplektist. Geele saab valida erinevate maitsetega, vastavalt patsiendi individuaalsele soovile.

Sedatsioon on anesteesia meetod, mille puhul patsiendile antakse ravimeid, mis tekitavad unisust, muudavad rahulikuks, vähendavad hirmutunnet, ärevust ja valuaistingut  (teised anesteesia meetodid on lokaalanesteesia, kus tuimastav süst tehakse opereeritava piirkonna ümbrusesse ja narkoos ehk üldanesteesia, mis on ravimitest tingitud teadvusetusseisund ja valutundetus)

Patsiendi jaoks sobivaima meetodi valimisel võetakse arvesse tema soove ja vajadusi. Sedatsiooni võiks eelistada narkoosile näiteks juhul, kui tegemist ei ole väga pika ja raske raviprotseduuriga. Sedatsiooni viivad läbi anestesioloog ja vastava väljaõppe saanud assistent, et protseduur toimuks sujuvalt ja kõrvalekalleteta.

Sedatsiooni puhul on patsient teadvusel ning vajadusel võimeline suhtlema (täitma arsti suuniseid). Patsiendil on säilinud elutähtsad refleksid ja omahingamine, kuid protseduuri ajal antakse talle lisahapnikku. Raviprotsessi vältel jälgitakse patsienti pidevalt ja hoitakse silm peal tema elulistel näitajatel nagu pulss, vererõhk ja hingamissagedus, et veenduda protseduuri turvalises kulgemises. Riskid sedatsiooni puhul on suhteliselt väikesed, kuna see ei mõju inimese organismile nii kurnavalt kui üldnarkoos.

Kellele sobib sedatsioon?

Sedatsiooni tasub kaaluda nendel inimestel, kel on hirm hambaravi ees või oht, et ei suudeta end protseduuri ajal kontrollida. Sedatsioon on välistatud lapseootel naistel ning lihase- ja närvihaiguseid põdevatel inimestel või nendel, kellel on allergia sedatsiooniks kasutatavate ravimite suhtes. Patsiendil ei tohi olla palavikku ega ta ei tohi põdeda hingamisteede nakkushaiguseid. Levinumatest sedatsiooniga teostatavateks protseduurideks on näiteks tarkusehammaste või mitme hamba eemaldamine, implantaatide asetamine, hambasiirdamine, hambakrooni pikendamine aga ka juureravi ning kaariese ravi. Samuti on sedatsioonis hambaravi näidustatud väga väljendunud okserefleksiga inimestel.

Enne ja pärast protseduuri

Protseduuri ohutuks läbiviimiseks on oluline, et patsient ei sööks ega jooks kohvi, piima või mahla kuus tundi enne protseduuri algust. Selgeid vedelikke nagu vesi, tee ja morss on lubatud juua kuni kaks tundi enne sedatsiooni. Alkoholi tarbimine on keelatud 24 tundi enne ja pärast protseduuri toimumist. Samuti ei tohi sedatsiooni päeval juhtida autot.

Tasub arvestada, et protseduurist kosumine võtab aega 30-60 minutit. Turvalisuse mõttes tuleb patsiendil kliinikust lahkuda saatja kaasabil ja 24 tunni vältel pärast protseduuri ei tohiks patsient üksi viibida. Üldiselt on sedatsioonijärgsed riskid minimaalsed ning sellest taastutakse kiiresti.